CARDALIS S NÄRIMISTABLETT 2,5MG/20MG N30 / 1591039

 

 

Cardalis 2,5 mg / 20 mg närimistabletid koertele

Cardalis 5 mg / 40 mg närimistabletid koertele

Cardalis 10 mg / 80 mg närimistabletid koertele

 

 

 

Iga tablett sisaldab:

                                            

Abiainete täielik loetelu on esitatud punktis 6.1.

 

 

Närimistablett.

Pruunid piklikud poolitusjoonega maitsestatud närimistabletid

Tableti saab jagada võrdseteks osadeks.

 

 

 

Koerad.

 

 

Kroonilisest degeneratiivsest südameklapirikkest tingitud südame paispuudulikkuse ravi koertel (vastavalt vajadusele koos diureetikumi toetusega).

 

 

Mitte kasutada tiinuse ja imetamise ajal (vt punkt 4.7).

Mitte kasutada aretamiseks mõeldud või kasutatavatel koertel.

Mitte kasutada hüpoadrenokortitsismi, hüperkaleemia või hüponatreemiaga koertel.

Mitte kasutada koos mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (MSPVA-dega) neerupuudulikkusega koertel.

Mitte kasutada, kui esineb ülitundlikkus angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite (AKE inhibiitorite) või ravimi ükskõik milliste abiainete suhtes.

Mitte kasutada, kui esineb aordi- või kopsustenoosist tingitud südame jõudluse vähenemine.

 

 

Ei ole.

 

 

 

Enne ravi alustamist benasepriili ja spironolaktooniga  tuleb hinnata neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust, eriti nendel koertel, kellel võib esineda hüpoadrenokortitsism, hüperkaleemia või hüponatreemia. Erinevalt inimestest ei täheldatud selle kombinatsiooni kasutamisel koertel kliinilistes katsetes hüperkaleemia suurenenud esinemist. Siiski on soovitatav regulaarselt kontrollida neerukahjustusega koertel neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust, sest neil võib esineda ravi ajal selle preparaadiga suurenenud risk hüperkaleemia tekkeks.

 

Tänu spironolaktooni antiandrogeensele toimele ei ole veterinaarravimi manustamine soovitatav kasvavatele koertele.

Sihtloomadel läbiviidud uuringus täheldati soovitatava annuse korral spironolaktooniga ravitud kastreerimata isastel koertel pöörduvat eesnäärme atroofiat. 

 

Ettevaatlikult soovitatakse kasutada maksafunktsiooni häirega koertel, sest preparaat võib muuta ulatuslikult spironolaktooni biotransformatsiooni maksas.

 

 

Pärast kasutamist peske käsi.

 

Inimesed, kes on benasepriili  või spironolaktooni suhtes ülitundlikud, peavad kokkupuudet veterinaarravimiga vältima.

 

Rasedad naised peavad olema eriti ettevaatlikud, et vältida juhuslikku suukaudset kokkupuudet, sest AKE inhibiitoritel on näidatud raseduse ajal mõju sündimata lapsele.

 

Juhuslikul ravimi allaneelamisel pöörduda viivitamatult arsti poole ja näidata arstile pakendi infolehte või pakendi etiketti.

 

 

Spontaansetes teadetes on väga harva teatatud oksendamisest.

Kõrvaltoimete esinemissagedus on defineeritud järgnevalt: 

- Väga sage (ühe ravikuuri jooksul ilmnes(id) kõrvaltoime(d) rohkem kui 1-l 10 looma hulgast)

- Sage (rohkem kui 1-l, kuid vähem kui 10-l loomal 100-st)

- Aeg-ajalt (rohkem kui 1-l, kuid vähem kui 10-l loomal 1000-st)

- Harv (rohkem kui 1-l, kuid vähem kui 10-l loomal 10,000-st)

- Väga harv (vähem kui 1-l loomal 10,000-st, kaasaarvatud harva esinevad üksikjuhud).

 

 

Mitte kasutada tiinuse ja laktatsiooni ajal. Katsetes benasepriiliga täheldati laboriloomadel (rottidel) embrüotoksilisi toimeid (loote kuseteede väärareng) emale mittetoksilistes annustes.

 

 

Furosemiidi on südamepuudulikkusega koertel kasutatud koos benasepriilvesinikkloriidi ja spironolaktooni  kombinatsiooniga ilma kliiniliste viideteta kõrvaltoimetele.

 

Selle veterinaarravimi koosmanustamine teiste antihüpertensiivsete ravimite (nt kaltsiumikanali blokaatorid, beetablokaatorid või diureetikumid), anesteetikumide või uinutitega võib põhjustada vererõhu lisalanguse.

 

Selle veterinaarravimi koosmanustamine teiste kaaliumi säästvate ravimitega (nt, beetablokaatorid, kaltsiumi kanali blokaatorid, angiotensiini retseptori blokaatorid) võib põhjustada hüperkaleemiat (vt punkt 4.5).

 

Selle veterinaarravimi koosmanustamine MSPVA-dega võib põhjsutada antihüpertensiivse ja natriureetilise toime vähenemist ning suurendada seerumi kaaliumisisaldust. Seega peab koeri, kellele manustatakse samal ajal MSPVA-sid, hoolikalt jälgima ja nõuetekohaselt hüdreerima.

 

Deoksükortikosterooni koosmanustamine selle ravimiga võib tuua kaasa spironolaktooni natriureetilise toime mõõduka vähenemise (naatriumi eritumise vähenemine uriiniga).

 

Spironolaktoon vähendab digoksiini eritumist ja seetõttu suurendab digoksiini plasmakontsentratsiooni. Kuivõrd digoksiini terapeutiline indeks on väga kitsas, siis on soovitatav jälgida neid koeri hoolikalt, kes saavad digoksiini ja benasepriilihüdrokloriidi ning  spironolaktooni  kombinatsiooni.

 

Spironolaktoon võib nii indutseerida kui ka inhibeerida tsütokroom P450 ensüüme ja võib mõjutada teiste seda metabolismirada kasutavate ainete biotransformatsiooni. Seetõttu tuleb seda ravimit kasutada ettevaatlikult koos teiste veterinaarravimitega, mis indutseerivad ja inhibeerivad neid ensüüme või mis metaboliseeruvad nende ensüümide toimel.

 

 

Fikseeritud annusega kombinatsiooni tuleb kasutada ainult nendel koertel, kes vajavad mõlemat toimeainet koosmanustatuna selles fikseeritud annuses.

Suukaudne manustamine.

 

Cardalise närimistablette tuleb manustada koertele üks kord päevas, benasepriilvesinikkloriidi (HCl) 0,25 mg/kg kehamassi kohta ja spironolaktooni annuses 2 mg/kg kehamassi kohta alltoodud annustamistabeli järgi.

 

Tabletid tuleb manustada kas väikese koguse toiduga segatuna vahetult enne koera põhitoidukorda või koos põhitoidukorra endaga. Tabletid sisaldavad maitse parandamiseks loomaliha maitseainet. Kroonilise degeneratiivse südameklapirikkega koerte väliuuringus sõid koerad pakutud tabletid koos toiduga või ilma vabatahtlikult ja täielikult ära 92%-l juhtudest.

 

Pärast kümnekordse soovitusliku annuse (2,5 mg/kg kehamassi kohta benasepriilvesinikkloriidi, 20 mg/kg kehamassi kohta spironolaktooni) manustamist tervetele koertele tuvastati annusest sõltuvad kõrvaltoimed (vt punkt 4.6).

 

Igapäevased üleannused tervetel koertel, st kuuekordne (1,5 mg/kg kehamassi kohta benasepriilvesinikkloriidi ja 12 mg/kg kehamassi kohta spironolaktooni) ja kümnekordne (2,5 mg/kg kehamassi kohta benasepriilvesinikkloriidi ja 20 mg/kg kehamassi kohta spironolaktooni) soovituslik annus tõi kaasa vähese erütrotsüütide massi vähenemise. See kerge vähenemine oli mööduv, erütrotsüütide mass jäi normi piiridesse ja seda leidu ei loeta kliiniliselt oluliseks.

Täheldati ka annusest sõltuvat mõõdukat kompensatoorset neerupealiste zona glomerulosa hüpertroofiat soovituslikust kolm korda suuremate annuste juures. See hüpertroofia ei ole tõenäoliselt seotud ühegi patoloogiaga ja täheldati, et see on ravi katkestamisel pöörduv.

 

Kui koer neelab juhuslikult alla mitu Cardalise närimistabletti, ei ole sellele spetsiifilist antidooti või ravi. Seetõttu on soovitatav kutsuda esile oksendamine ning siis teha maoloputus (sõltuvalt riski hindamisest) ja jälgida elektrolüütide sisaldust. Tuleb tagada sümptomaatiline ravi, nt anda loomale vedelikku.

 

 

Ei rakendata.

 

 

Farmakoterapeutiline rühm: AKE inhibiitorid, kombinatsioon

ATCvet-kood: QC09BA07.

 

 

Spironolaktoon ja tema aktiivsed metaboliidid (sealhulgas 7-α-tiometüülspironolaktoon ja kanrenoon) toimivad kui spetsiifilised aldosterooni antagonistid, seondudes konkureerivalt neerudes, südames ja veresoontes asuvate mineralokortikoidi retseptoritega. Neerudes inhibeerib spironolaktoon aldosteroonist tingitud naatriumipeetust, tuues kaasa naatriumi ja seejärel vee eritumise ning kaaliumipeetuse. Kaasnev ekstratsellulaarse mahu vähenemine vähendab südame eelkoormust ja vasaku vatsakese rõhku. Tulemuseks on südamefunktsiooni paranemine. Spironolaktoon ennetab kardiovaskulaarsüsteemis aldosterooni kahjulikke toimeid. Aldosteroon soodustab südamelihase fibroosi, müokardi ja veresoonte remodelleerumist ning endoteeli talitlushäireid, kuigi täpne toimemehhanism ei ole selgelt määratletud. Eksperimentaalsetes koertel tehtud mudelites näidati, et pikaajaline ravi aldosterooni antagonistidega ennetab progresseeruvat vasaku vatsakese talitlushäireid ja pidurdab vasaku vatsakese remodelleerumist kroonilise südamepuudulikkusega koertel.

 

Benasepriilvesinikkloriid on eelravim, mis in vivo hüdrolüüsitakse aktiivseks metaboliidiks benaseprilaadiks. Benaseprilaat on tugev ja selektiivne angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitor, takistades mitteaktiivse angiotensiin I konverteerimist aktiivseks angiotensiin II-ks. Seetõttu blokeeritakse angiotensiin II vahendatud toimed, sealhulgas nii arterite kui ka veenide ahenemine ning naatriumi- ja veepeetus neerude poolt.

 

Ravim põhjustab koertel pikaajalise plasma AKE aktiivsuse inhibeerimise rohkem kui 95% inhibitsiooni maksimaalse toime juures ja oluline aktiivsus (> 80%) püsib 24 tundi pärast manustamist.

 

Spironolaktooni ja benasepriili kooslus on kasulik, sest mõlemad toimivad reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemile (RAAS), kuid kaskaadi erinevatel tasemetel.

 

Benasepriil takistab angiotensiin II moodustumist ning inhibeerib vasokonstriktsiooni kahjulikke toimeid ja aldosterooni vabanemise stimulatsiooni. Kuid aldosterooni vabanemine ei ole AKE inhibiitorite poolt täielikult kontrollitav, sest angiotensiin II toodetakse ka mitte-AKE-radade, nagu näiteks kümaaside poolt (nähtus, mida nimetatakse kui aldosterooni läbimurre). Aldosterooni vabanemist võivad stimuleerida ka teised tegurid peale angiotensiin II, eriti K+ tõus või AKTH. Seega, et saavutada täielik RAAS-i üleaktiivsuse kahjustavate toimete inhibeerimine, mis ilmneb südamepuudulikkusega, on soovitatav kasutada koos AKE inhibiitoritega aldosterooni antagoniste, näiteks spironolaktooni, et spetsiifiliselt blokeerida aldosterooni aktiivsus (sõltumata allikast) läbi mineralokortikoidretseptorite konkureeriva antagonismi.

Kliinilised katsed, milles uuriti südamepuudulikkusega koerte elulemust, näitasid, et fikseeritud kombinatsiooni kasutamine suurendas oodatavat eluiga ning 89% südamepuudulikkusesse suremuse riski langust nendel koertel, keda raviti spironolaktooni ja benasepriili (hüdrokloriidina) kombinatsiooniga võrreldes nende koertega, keda raviti ainult benasepriiliga (hüdrokloriidina ) (suremus liigitati kui surm või eutanaasia seoses südamepuudulikkusega). Samuti võimaldas see kiiremat köhast paranemist ja aktiivsust ning aeglasemat köha, südamehelide ja isu halvenemist.

Ravi saavatel koertel võib täheldada kerget aldosteroonisisalduse suurenemist veres. See on tingitud tagasiside mehhanismide aktivatsioonist ilma kahjulike kliiniliste tagajärgedeta. Suurte annuste juures võib esineda annusest sõltuv neerupealiste zona glomerulosa hüpertroofia. Kroonilise degeneratiivse südameklapirikkega koerte väliuuringus näitas 85% koertest 3 kuu jooksul head ravisoostumust (≥ 90% väljakirjutatud tablettidest manustati edukalt).

 

 

Spironolaktooni farmakokineetika põhineb tema metaboliitidel, sest lähteaine on testides ebastabiilne.

 

 

Pärast spironolaktooni suukaudset manustamist koertele näidati, et kolm metaboliiti saavutasid taseme 32…49% manustatud annusest. Toit suurendab biosaadavust 80…90%-ni. 2…4 mg/kg suukaudse manustamise järel suureneb imendumine lineaarses vahemikus.

 

Kumulatsiooni ei täheldatud peale mitme 2 mg/kg spironolaktooni (koos 0,25 mg/kg benasepriilvesinikkloriidiga) annuse suukaudset manustamist 7 järjestikusel päeval. Püsikontsentratsioonil saavutatakse peamistele metaboliitidele 7-α-tiometüülspironolaktoonile ja kanrenoonile keskmine Cmax 324 μg/l ja 66 μg/l vastavalt 2 ning 4 tunni möödudes peale manustamist. Püsikontsentratsiooni tingimused saavutatakse teiseks päevaks.

 

Pärast benasepriilvesinikkloriidi suukaudset manustamist saavutatakse benasepriili maksimaalne sisaldus kiiresti ja sisaldus ka väheneb kiiresti, sest ravim osaliselt metaboliseeritakse maksaensüümide poolt benaseprilaadiks. Muutumatul kujul benasepriil ja hüdrofiilsed metaboliidid moodustavad ülejäänud osa. Benasepriili süsteemne biosaadavus on puudulik tänu mittetäielikule imendumisele ja esmasele passaažile. Benaseprilaadi farmakokineetikas ei ole olulisi erinevusi, kui benasepriili (vesinikkloriidina) manustada täis või tühja kõhuga koertele.

 

0,25 mg/kg benasepriilvesinikkloriidi (koos 2 mg/kg spironolaktooniga) mitme suukaudse annuse manustamise järel 7 järjestikusel päeval saavutatakse benaseprilaadi maksimaalne kontsentratsioon (Cmax 52,4 ng/ml) Tmax 1,4 tunniga.

 

 

7-α-tiometüülspironolaktooni ja kanrenooni keskmised jaotusruumalad  on vastavalt umbes 153 ja 177 liitrit. Metaboliitide keskmine residentsusaeg on vahemikus 9…14 tundi ning jaotuvad eelistatult seedetrakti, neerudesse, maksa ja neerupealistesse.

 

Benasepriil ja benaseprilaat jaotuvad kiiresti, peamiselt maksa ja neerudesse.

 

 

Spironolaktoon metaboliseeritakse maksas kiiresti ja täielikult aktiivseteks metaboliitideks 7-α tiometüülspironolaktooniks ja kanrenooniks, mis on koeral peamisteks metaboliitideks. Pärast spironolaktooni (2 mg/kg kehamassi kohta) ja benasepriilvesinikkloriidi l (0,25 mg/kg kehamassi kohta) koosmanustamist on terminaalne plasma poolväärtusaeg (t½) 7 tundi kanrenoonile ja 6 tundi 7-α tiometüülspironolaktoonile.

Benaseprilaadi kontsentratsioonid vähenevad bifaasiliselt: esialgne kiire faas kujutab vaba ravimi eritumist, samas kui terminaalne faas peegeldab AKE-ga seotud benaseprilaadi vabanemist peamiselt kudedes. Pärast spironolaktooni (2 mg/kg kehamassi kohta) ja benasepriilvesinikkloriidi (0,25 mg/kg kehamassi kohta) koosmanustamist on terminaalne benaseprilaadi plasma poolväärtusaeg (t½) 18 tundi. Benasepriil ja benaseprilaat on ulatuslikult seotud plasmavalkudega ning kudedes leidub peamiselt maksas ja neerudes.

 

Benasepriili korduvmanustamine toob kaasa kerge benaseprilaadi bioakumulatsiooni, püsikontsentratsioon saavutatakse mõne päevaga.

 

 

Spironolaktoon eritub peamiselt metaboliitidena. Kanrenooni ja 7-α-tiometüülspironolaktooni plasmakliirensid on vastavalt 1,5 l/h/kg kehamassi kohta  ja 0,9 l/h/kg kehamassi kohta. Pärast radioaktiivselt märgistatud spironolaktooni suukaudset manustamist koertele on 70% annusest roojas ja 20% uriinis.

 

Koertel eritub benaseprilaat sapi ja uriiniga. Benaseprilaadi kliirens ei mõjuta neerufunktsiooni häirega koertel neerufunktsiooni ja seega ei ole neerupuudulikkuse korral benasepriili annuse kohandamine vajalik.

 

 

 

Laktoosmonohüdraat

Mikrokristalne tselluloos

Povidoon K30

Kunstlik veiseliha maitseaine

Kokkupressitud suhkur

Krospovidoon

Magneesiumstearaat

 

 

Ei rakendata.

 

 

Müügipakendis veterinaarravimi kõlblikkusaeg: 2 aastat

Kõlblikkusaeg pärast pudeli esmast avamist: 6 kuud.

 

 

See veterinaarravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

 

 

Valgest plastikust (HDPE) lastekindla korgiga pudel pappkarbis.

 

Pakendis on 30 või 90 tabletti.

 

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

 

 

Kasutamata veterinaarravimid või nende jäätmed tuleb hävitada vastavalt kohalikule seadusandlusele.

 

 

Ceva Santé Animale

10, av. de la Ballastière

33500 Libourne

Prantsusmaa

 

 

EU/2/12/142/001 (1 × 30 tabletti, 2,5 mg / 20 mg)

EU/2/12/142/002 (1 × 90 tabletti, 2,5 mg / 20 mg)

EU/2/12/142/003 (1 × 30 tabletti, 5 mg / 40 mg)

EU/2/12/142/004 (1 × 90 tabletti, 5 mg / 40 mg)

EU/2/12/142/005 (1 × 30 tabletti, 10 mg / 80 mg)

EU/2/12/142/006 (1 × 90 tabletti, 10 mg / 80 mg)

 

 

23/07/2012

 

 

Üksikasjalikku teavet antud veterinaarravimi kohta leiab Euroopa Ravimiameti koduleheküljelt aadressil http://www.ema.europa.eu

 

 

Ei rakendata.