STELFONTA 1MG/ML 2ML/ 1809918

Ülevaade

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. VETERINAARRAVIMI NIMETUS
STELFONTA 1 mg/ml süstelahus koertele

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
1 ml sisaldab:

Toimeaine:
Tigilanooltiglaat 1 mg

Abiained:

Abiainete täielik loetelu on esitatud lõigus 6.1.

3. RAVIMVORM
Süstelahus.
Läbipaistev värvitu lahus.

4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Loomaliigid
Koer.

4.2 Näidustused, määrates kindlaks vastavad loomaliigid
Mitteresetseeritavate metastaseerumata (WHO staadiumi määratlus) küünarnuki või kannaliigese
piirkonnas või nende suhtes distaalselt paiknevate subkutaansete nuumrakk-kasvajate ning
metastaseerumata kutaansete nuumrakk-kasvajate raviks koertel.
Kasvajate ruumala peab olema kuni 8 cm3 ning need peavad olema ligipääsetavad intratumoraalsete
süstide tegemiseks.

4.3 Vastunäidustused
Ärge kasutage ravimit nuumrakk-kasvajatel, mille pind on vigastatud, et minimeerida ravimi lekkimist
kasvaja pinnalt süstimisel.
Ärge manustage ravimit pärast kasvaja kirurgilist eemaldamist otse lõikeservadesse.

4.4 Erihoiatused iga loomaliigi kohta
STELFONTA toime nuumrakk-kasvajatele piirneb süstekohaga, sest ravim ei ole süsteemse toimega.
STELFONTAt ei tohi seega kasutada metastaatilise haiguse korral. Ravi ei takista de novo nuumrakk-
kasvajate arenemist.
Ravi muudab koestruktuuri. Seetõttu on ebatõenäoline, et kasvaja histoloogilist tüüpi oleks võimalik
täpselt määrata pärast ravi.

4.5 Ettevaatusabinõud
Ettevaatusabinõud kasutamisel loomadel

Seda ravimit tuleb manustada rangelt intratumoraalselt, sest teisi süsteteid seostatakse
kõrvaltoimetega. Tahtmatut intravenoosset manustamist tuleb alati vältida, sest sel on eeldatavasti
raske süsteemne toime. Pärast isegi väikeste tigilanooltiglaadi kontsentratsioonide/annuste süstimist
subkutaansetesse kudedesse muutusid ravitavad koerad rahutuks ja häälitsesid ning süstekohtades
tekkisid rasked lokaalsed reaktsioonid. Mitteneoplastilistesse kudedesse süstimine võib tekitada
lühiajalise lokaalse reaktsiooni, millega kaasneb lokaalne põletik, turse, punetus ja valu. Pärast
tigilanooltiglaadi subkutaanset süstimist on täheldatud haavade moodustumist.

Ravi põhjustab olulise lokaalse põletikureaktsiooni, mis kestab tavaliselt ligikaudu kuni 7 päeva.
Lisateave haavade kohta: vt lõigud 4.6 ja 5.1. Tuginedes veterinaararsti kliinilisele hinnangule, tuleb
vajadusel kaaluda täiendavat analgeesiat. Arvestades eeldatavat lokaalse turse teket, peab haavaside
olema lõtv.

Naha ja limaskesta (silmalaugude, vulva, eesnahasuudme, päraku ja suu), jäsemete (nt käpad) ja saba
kasvajate ravi võib kahjustada funktsionaalsust raviga seotud koekao tõttu.

Ravim on ärritava toimega. Seetõttu tuleb vältida ravimi kasutamist tundlike kudede, eriti silmade
lähedal.

Et vähendada nuumrakkude degranulatsiooni ja histamiini vabanemisega seotud lokaalseid ja
süsteemseid kõrvaltoimeid, peavad kõik ravitavad koerad enne ja pärast ravi saama samaaegset
kortikosteroididel ning H1 ja H2 retseptorite blokaatoritel põhinevat toetavat ravi (vt lõik 4.9).

Omanikele tuleb soovitada kontrollida nuumrakkude degranulatsiooni reaktsioonide potentsiaalsete
sümptomite esinemist. Need on oksendamine, anoreksia, tugev valu, letargia, isutus või ulatuslik turse.
Nuumrakkude degranulatsiooni sümptomite täheldamisel tuleb kohe võtta ühendust raviva
veterinaararstiga, et alustada viivitamata asjakohast ravi.

Pärast ravi peab alati olema saadaval joogivesi.

Ravimi ohutust alla 12 kuu vanuste koertel ei ole tõestatud.

Täielikult subkutaanses koes paiknevatel ja ilma naha haaratuseta kasvajate korral võib olla keeruline
väljumisava tegemine nekrootiline koe eemaldamiseks. Sel juhul võib olla vaja teha sisselõige, et
nekrootilist kude dreenida.

Ravimit tohib manustada ainult veterinaararst.

Ettevaatusabinõud veterinaarravimit loomale manustavale isikule

Ettevaatusabinõud veterinaarravimit loomale manustavale isikule (veterinaararst):

Veterinaararst peab teavitama loomaomanikku vajalikest ettevaatusabinõudest, mida tuleb kodus
järgida.

Inimesed, kes on teadaolevalt tigilanooltiglaadi või propüleenglükooli suhtes ülitundlikud, peaksid
kokkupuudet veterinaarravimiga vältima. Ravim on ärritava toimega ja potentsiaalne naha
sensibilisaator.

Juhuslik süstimine iseendale võib põhjustada tugevaid lokaalseid põletikureaktsioone, sh valu, turset,
punetust ja potentsiaalset haava teket/nekroosi, mille paranemine võib kesta mitu kuud. Ravi ajal tuleb
olla ettevaatlik, et vältida iseendale süstimist. Ravimit saavad koerad peavad olema asjakohaselt
liikumatud, sh vajadusel sedatsiooniga. Kasutage ravimi manustamiseks luer-lock-ühendusega süstalt.
Juhuslikul ravimi süstimisel iseendale pöörduda viivitamata arsti poole ja näidata pakendi infolehte
või pakendi etiketti.

Vältida juhuslikku kokkupuudet nahaga, silmadega või allaneelamist. Vahetult pärast manustamist
võib ravim süstekohast lekkida. Ravimi käsitsemisel ja/või süstekoha puutumisel tuleb kanda
isikukaitsevahendeid, sh mitteläbilaskvaid ühekorrakindaid ja kaitseprille. Naha või silmadega
kokkupuute korral peske kokkupuutekohta rohke veega. Sümptomite (nt lokaalse punetuse ja turse)
ilmnemisel või allaneelamise korral pöörduda viivitamatult arsti poole ja näidata pakendi infolehte.

Veterinaarravimi ohutus tiinuse või laktatsiooni perioodil ei ole tõestatud. Rasedad ja imetavad naised
peaksid vältima juhuslikku enesesüstimist, kokkupuudet süstekohaga, lekkinud ravimiga ja kasvaja
laguproduktidega.

Ettevaatusabinõud loomaomanikule:

Tigilanooltiglaadi jääke võib vähesel määral esineda haava laguproduktides. Haava laguproduktide
olulisel lekkimisel, mida võib esineda esimestel nädalatel pärast ravimi manustamist, tuleb haav katta.
Kui haava katmine on vastunäidustatud selle paranemise tõttu, tuleb koera hoida lastest eemal. Haava
laguprodukte võib käsitseda ainult kaitsevahenditega (ühekorrakindad).

Kui inimene puutub kokku haava laguproduktidega, tuleb kokkupuutekohti põhjalikult pesta.
Saastunud kohad või koera magamisase tuleb põhjalikult puhastada/pesta.

Veterinaarravimi ohutus tiinuse või laktatsiooni perioodil ei ole tõestatud. Rasedad ja imetavad naised
peaksid vältima kokkupuudet süstekohaga, lekkinud ravimiga ja kasvaja laguproduktidega.

4.6 Kõrvaltoimed (sagedus ja tõsidus)
Nuumrakk-kasvajate käsitsemisel võivad kasvaja rakud degranuleeruda. Degranulatsioon võib
põhjustada turset ja punetust kasvaja asukohas ja selle ümber ning süsteemseid kliinilisi sümptomeid,
sh maohaavandeid ja -veritsust, samuti potentsiaalselt eluohtlikke tüsistusi, sh hüpovoleemilist šokki
ja/või süsteemset põletikureaktsiooni. Et vähendada nuumrakkude degranulatsiooni ja histamiini
vabanemisega seotud lokaalseid ja süsteemseid kõrvaltoimeid, peavad kõik ravitavad koerad enne ja
pärast ravi saama samaaegset kortikosteroididel ning H1 ja H2 retseptorite blokaatoritel põhinevat
toetavat ravi (vt lõik 4.9).

Haavade teke on ette nähtud reaktsioon ravile ja seda võib alati eeldada pärast selle veterinaarravimi
kasutamist. Keskses väliuuringus täheldati enamikul patsientidest suurimat haava pindala 7. päeval
pärast ravi, kuigi väiksel arvul juhtudest kasvas haava suurus kuni 14. päevani pärast ravi. Enamiku
haavade epiteelkude taastus 28–42 päeva jooksul pärast ravi (üksikutel juhtudel paranes haav
84. päevaks). Enamikul juhtudel suureneb haav vastavalt kasvaja suurenemisele. See ei prognoosi
siiski usaldusväärselt haava suurust või raskust ega paranemise kestust. Need haavad paranevad
teisespingsalt ja vajavad minimaalselt sekkumist. Vastutav veterinaararst võib pidada vajalikuks
haavaravi rakendamist. Paranemise kiirus sõltub haava suurusest.

Sageli teatatud lokaalsed kõrvaltoimed (nt valu, süstekoha verevalumid/erüteem/turse, ravitud jäseme
longe ja haava teke) on seotud lokaalse patoloogiaga. Haavad võivad laieneda ja katta oluliselt
suuremat pinda kui kasvaja algne suurus.

Väga sage
Kerge kuni mõõdukas:
Valu süstimise ajal.
Haava teke süstekohas, valu ja lonkamine.
Oksendamine ja tahhükardia.

Sage
Raske:
Lonkamine, valu, haava teke süstekohal ja armi kontraktsioon.
Letargia.

Kerge kuni mõõdukas:
Dreeniva lümfisõlme suurenemine, haavainfektsioon, verevalumid, erüteem ja turse.

Kõhulahtisus, anoreksia, kaalukaotus, tahhüpnoe, letargia, püreksia, tsüstiit, vähenenud isu, uus
kasvajamass, isiksuse/käitumise muutused, kihelus, treemor ja nahahaavandid.
Aneemia, neutrofiilia, kepptuumsete neutrofiilide suurenenud sisaldus, hüpoalbumineemia,
leukotsütoos, monotsütoos ja kreatiini kinaasi suurenenud väärtus.

Aeg-ajalt
Raske:
Infektsioon/tselluliit, haavakatt.
Anoreksia, vähenenud isu, somnolentsus, tahhükardia, neuropaatia ja kihelus.
Leukotsütoos, kepptuumsete neutrofiilide suurenenud sisaldus, trombotsütopeenia ja suurenenud ALT-
väärtus.
Krambihood.

Kerge kuni mõõdukas:
Haava ümber ajutise sõlme teke.
Dehüdreerumine, verejooks, kolestaas, polüdipsia, polüuuria, regurgitatsioon, veriroe, puhitus,
kusepidamatus, sobimatu defekatsioon, makulopapuloosne lööve, abrasioon, dermatiit, lakkumine,
rahutus.
Proteinuuria, trombotsütoos, suurenenud ALT- ja ALP-väärtused, suurenenud BUN-väärtus,
suurenenud GGT-väärtus, triglütseriidide suurenenud väärtus ja hüperkaleemia.

Kõrvaltoimete esinemissagedus on defineeritud järgnevalt:
- Väga sage (kõrvaltoime(d) ilmnes(id) rohkem kui 1-l loomal 10-st ravitud loomast)
- Sage (rohkem kui 1-l, kuid vähem kui 10-l loomal 100-st ravitud loomast)
- Aeg-ajalt (rohkem kui 1-l, kuid vähem kui 10-l loomal 1000-st ravitud loomast)
- Harv (rohkem kui 1-l, kuid vähem kui 10-l loomal 10000-st ravitud loomast)
- Väga harv (vähem kui 1-l loomal 10000-st ravitud loomast, kaasaarvatud üksikjuhud).

4.7 Kasutamine tiinuse, laktatsiooni või munemise perioodil
Veterinaarravimi ohutus koertel tiinuse või laktatsiooni perioodil ega aretuskoertel ei ole piisavalt
tõestatud. Veterinaarravimi kasutamist neil loomadel seega ei soovitata.

4.8 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Ei ole teada.

Veterinaarravimiga ei ole tehtud spetsiifilisi koostoime uuringuid, kuid väliuuringutes ei täheldatud
ühtegi koostoimet, kui ravimit manustati samaaegselt kortikosteroidide (prednisoon/prednisoloon)
ning H1 ja H2 retseptorite blokaatoritega (nt difenhüdramiin/kloorfeniramiin ja famotidiin) või
opiodsete valuvaigistitega (nt tramadoolhüdrokloriid).

Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (NSAID) samaaegset kasutust ei uuritud keskses
väliuuringus, sest neid ei soovitata koos kortikosteroididega kasutada.

4.9 Annustamine ja manustamisviis
Intratumoraalne manustamine.

STELFONTAt turustatakse ühekorraviaalis intratumoraalseks süstimiseks.

Ravitava nuumrakk-kasvaja pind peab olema terve, et minimeerida ravimi lekkimist pärast
intratumoraalset süstimist.

Enne selle veterinaarravimi manustamist on oluline, et alustatakse samaaegset ravi (kortikosteroidid,
H1 ja H2 retseptori blokaatorid), et vältida nuumraku degranulatsiooni riski. Vt allpool lõik
„Samaaegne ravi“.

Manustage veterinaarravimit üksikannusena 0,5 ml kasvaja ruumala cm3 kohta. Ruumala määratakse
annustamise päeval (pärast samaaegse ravi alustamist), järgmiste valemitega:

Kasvaja suuruse arvutamine:
Kasvaja ruumala (cm3) = ½ (pikkus (cm) × laius (cm) × kõrgus (cm))

Annuse arvutamine:
Süstitava STELFONTA annuse ruumala (ml) = kasvaja ruumala (cm3) × 0,5

Veterinaarravimi maksimaalne annus on 0,15 ml kehamassi kg kohta (vastab 0,15 mg
tigilanooltiglaadile kehamassi kg kohta). Koerale ei tohi manustata üle 4 ml sõltumata ravitavate
kasvajate arvust, kasvaja ruumalast või koera kehamassist.

Veterinaarravimi minimaalne annus on 0,1 ml sõltumata kasvaja ruumalast või koera kehamassist.

Enne ravi tuleb teha asjakohased hügieenitoimingud (nt ravitava ala pügamine).

Kui veterinaarravimi õige annus on määratud, tõmmake vajatav ruumala steriilsesse luer-lock-
ühendusega süstlasse, mille nõela suurus on 23–27 G.

Tuleb olla ettevaatlik, et mitte vigastada kasvajat ja sellega minimeerida degranulatsiooni riski.
Süstimiseks sisestage nõel kasvajamassi ühe süstekoha kaudu. Avaldades süstla kolvile ühtlast survet,
liigutage nõela edasi-tagasi koonusjalt, et süstida veterinaarravimit kasvaja eri osadesse. Kindlasti
tuleb jälgida, et süstitakse ainult kasvajamassi (mitte servadesse või väljapoole kasvaja piire).

Kui veterinaarravimi kogu annus on manustatud, oodake 5 sekundit enne nõela eemaldamist kasvajast,
et võimaldada ravimi hajumist kudedesse.
Manustamiskoht tuleb esimesel päeval pärast ravi kinni katta, et vältida otsest kokkupuudet ravimi
jääkide või lekkinud ravimiga. Haavakattematerjali käsitsemisel kasutage kindaid, et vältida
kokkupuudet ravimiga. Haava laguproduktide olulisel lekkimisel, mida võib esineda esimestel
nädalatel pärast ravimi manustamist, tuleb haav katta.

Kui kasvajakudet on järel 4 nädalat pärast esimest ravi ja järelejäänud massi pind on terve, võib
manustada teise annuse. Enne teise annuse manustamist tuleb mõõta jääkkasvaja suurus ja arvutada
uue annuse kogus.

Samaaegne ravi

Et vältida nuumrakkude potentsiaalset degranulatsiooni, tuleb iga STELFONTA-raviga samaaegselt
manustada järgmisi ravimeid.

Kortikosteroidid (suukaudne prednisoon või prednisoloon): alustage ravi 2 päeva enne ravi
STELFONTAga koguannuses 1 mg/kg, mida manustatakse annuses 0,5 mg/kg suu kaudu kaks korda
päevas, ning jätkake ravi iga päev kuni 4 päeva pärast ravi (st kokku 7 päeva). Seejärel vähendage
järgmisel 3 päeval kortikosteroidi annust ühekordse annuseni 0,5 mg/kg suu kaudu üks kord päevas.

H1 ja H2 retseptorite blokaatorid: alustage ravi STELFONTA manustamise päeval ja jätkake 8 päeva
(vt lõik 5.1).

4.10 Üleannustamine (sümptomid, esmaabi, antidoodid), vajadusel
Laboratoorses ohutusuuringus, mis tehti noorte tervete isaste beagle’itega, täheldati üleannustamise
sümptomeid (nt oksendamine) pärast 15 minutit kestnud tigilanooltiglaadi (0,05 mg kehamassi kg
kohta) intravenoosset infusiooni. Lisasümptomid (nt õõtsuv kõnnak, tahhüpnoe ja küliliasend) tekkisid
pärast 15 minutit kestnud intravenoosset infusiooni annuses 0,10–0,15 mg kehamassi kg kohta. Need
sümptomid olid rasked, kuid iseparanevad. Pärast 15 minutit kestnud intravenoosset infusiooni
annuses 0,225 mg kehamassi kg kohta täheldati apaatiat, müdriaasi, krambihooge ja lõpuks surma.

STELFONTA üleannustuse vastu ei ole teadaolevat antidooti. Kõrvaltoimete ilmnemisel
üleannustamise ajal või pärast seda tuleb alustada toetavat ravi vastavalt raviva veterinaararsti
otsusele.

4.11 Keeluaeg (-ajad)
Ei rakendata.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakoterapeutiline rühm: Kasvajavastane aine – proteiini kinaasi C aktivaator, tigilanooltiglaat.
ATCvet kood: QL01XX91

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Tigilanooltiglaadi farmakodünaamilisi toimeid on uuritud mitmes in vitro ja in vivo mudeluuringutes
hiirtel; farmokodünaamika uuringuid ei ole tehtud koertel ega nuumrakk-kasvaja rakkudel. Nendes
mittekliinilistes farmakoloogilistes uuringutes tõendati, et tigilanooltiglaat aktiveerib proteiini
kinaasi C (PKC) signaalkaskaadi. Lisaks tekib nekroos rakkudes, millel on otsene kokkupuude
tigilanooltiglaadiga.

On tõendatud, et üks tigilanooltiglaadi intratumoraalne süste põhjustab kiire ja lokaalse
põletikureaktsiooni, indutseerides PKC aktiveerimise, kasvaja veresoonte terviklikkuse kao ja
kasvajarakkude surma. Need protsessid põhjustavad hemorraagilise nekroosi ja kasvajamassi
lagunemise.

Tigilanooltiglaadiga ravitud koertel tekitab ravi ägeda põletikureaktsiooni, mille korral turse ja
erüteem ulatuvad kasvaja piirideni ja lähiümbrusesse. See äge põletikureaktsioon paraneb tavaliselt
48–96 tunni jooksul. Kasvaja nekrootiline lagunemine toimub 4–7 päeva pärast ravi, kuid võib vahel
kesta kauem. Koertel on selle tunnusteks kasvaja mustumine, kahanemine ja pehmenemine ning
kasvajajääkidest ja kuivanud verest koosneva paksu eritise lekkimine. Nekrootiline kasvajamass
hakkab irduma isheemiliselt pinnalt, moodustades tasku- või kraatrikujulise defektiga haava. Seejärel
täidab terve granulatsioonkude kiiresti äsja tekkinud haava põhja ning haava täielik sulgumine toimub
tavaliselt 4–6 nädala jooksul.

Veterinaarravimi efektiivsust ja ohutust hinnati mitmekeskuselises kliinilises uuringus, kus kasutati
123 klientidele kuuluvat koera, kellel oli ainult üks nuumrakk-kasvaja, mille ruumala oli esmase ravi
ajal kuni 10 cm3.

Uuringusse võeti vähemalt 1-aastased koerad, kui neil oli diagnoositud küünarnuki- või kannaliigese
piirkonnas või nende suhtes distaalselt paiknev subkutaanne nuumrakk-kasvaja või kutaanne
nuumrakk-kasvaja Ia või IIIa staadiumis ilma regionaalse lümfisõlme haaratuseta või süsteemse
haiguse kliiniliste sümptomiteta. Uuringusse võetud koertel oli mõõdetav kasvaja, mille ruumala oli
alla 10 cm3, mis ei olnud marraskil ega hõõrdunud ja mis ei olnud taastekkinud pärast operatsiooni,
kiiritusravi või süsteemset ravi.

Samaaegselt manustati järgmisi ravimeid. Ravi prednisooni või prednisolooniga alustati 2 päeva enne
uuringuravimi manustamist suukaudse annusena 0,5 mg/kg kaks korda päevas 7 päeva (2 päeva enne,
ravi päeval ja 4 päeva pärast ravi) ning seejärel 0,5 mg/kg üks kord päevas veel 3 päeva. Ravi
famotidiiniga (0,5 mg/kg suu kaudu kaks korda päevas) ja difenhüdramiiniga (2 mg/kg suu kaudu kaks
korda päevas) alustati uuringuravimi manustamise päeval ja jätkati 7 päeva. Veterinaarravimit
manustati esimene kord ravi päeval ja teist korda 4 nädalat hiljem juhul, kui tuvastati jääkkasvaja.
Kasvaja ravivastust mõõdeti RECIST-skaalal: täielik ravivastus (CR, complete response), osaline
ravivastus (PR, partial response), stabiilne haigus (SD, stable disease) või progresseeruv haigus (PD,
progressive disease).

Neli nädalat pärast esimest ravi saadi täielik ravivastus (CR) 60/80 koerast (75%) ja nelja nädala
pärast saadi täielik ravivastus 8/18 ülejäänud koerast (44,4%), keda raviti kaks korda. Seega saadi
täielik ravivastus 68/78 koerast (87,2%) pärast üht või kaht veterinaarravimi annust. Täieliku
ravivastusega ravitud koertest, keda saadi kasutada järelkontrolliks 8. ja 12. nädalal pärast viimast
süsti, olid vastavalt 59/59 koerast (100%) ja 55/57 koerast (96%) ravitud kasvaja koldes haigusvabad.

Ravimi efektiivsust hinnati kõrge pahaloomulisuse astmega kasvajates (määratuna tsütoloogilise
klassifitseerimisega) ainult piiratud arvu juhtudel. Uuringus manustati STELFONTAt 10 kasvajasse
13st, mis olid kas pahaloomulisuse kõrge astme või pahaloomulisuse kõrge astme kahtlusega. Nendest
viiel saadi täielik ravivastus pärast 1 või 2 ravikorda ning 4 olid pärast 84 päeva pärast viimast ravi
endiselt kasvajavabad. Nendest 5 täieliku ravivastusega juhust kinnitus 3 juhul pahaloomulisuse kõrge
astme ja 2 juhul pahaloomulisuse kõrge astme kahtlus.

Selles mitmekeskuselises kliinilises uuringus tekkis veterinaarravimiga ravitud koertest 98%-l kasvaja
paikmes haav (ettenähtud reaktsioon ravile). 56,5% neist haavadest paranesid täielikult 28. päeval
pärast ravi. 42. päevaks pärast ravi oli täielikult paranenud 76,5% haavadest. 84. päevaks pärast ravi
oli täielikult paranenud 96,5% haavadest.

5.2 Farmakokineetilised andmed
Tigilanooltiglaadi farmakokineetilisi parameetreid hinnati uuringus, milles jälgiti 10 koera süsteemset
plasmakontsentratsiooni pärast soovitatud raviannuse intratumoraalset süstimist 5 kutaansesse ja
5 subkutaansesse nuumrakk-kasvajasse. Kasutati annust 0,5 mg kasvaja ruumala cm3 kohta
(0,5 ml/cm3). Et loomadel oli kasvajate ruumala vahemikus 0,1–6,8 cm3, olid annused vahemikus
0,002–0,145 mg kehamassi kg kohta (keskmine 0,071 mg kehamassi kg kohta).

Eri annustuskiiruste ja proovivõtu ajapunktide piirangute tõttu ei saanud määrata Cmax ja AUC väärtusi,
kuid mõõtmised näitasid, et keskmine Cmax on 5,86 ng/ml (vahemik: 0,36─11,1 ng/ml) ja keskmine
AUClast 14,59 h·ng/ml (vahemik: 1,62–28,92 h·ng/ml). Poolestusaja määramisel pärast
intratumoraalset süstimist täheldati suurt isenditevahelist varieeruvust: 1,24–10,8 tundi.
Tigilanooltiglaat näib olevat flip-flop-kineetikaga (püsiv vabanemiskiirus), sest pärast 12 koeral tehtud
0,075 mg/kg intravenoosset infusiooni määrati oluliselt lühem poolestusaeg (0,54 tundi).

Metaboliitide in vitro sõeluuring koera maksa mikrosoomides tõendas, et tigilanooltiglaadi
poolestusaeg hepatotsüütides on 21,8 minutit ning metaboliite oli kokku 13. Metabolismi saadused
olid polaarsemad ja hapnikuga paremini küllastatud kui lähteaine. Uuringutes ilmnes
funktsionaalrühmade teatud asendusi, mis põhjustavad vähenenud bioloogilist aktiivsust in vitro
(> 60 korda väiksem PKC aktiivsus kui lähteaines).

Tigilanooltiglaadi ega selle metaboliitide eritumise teed ei ole määratud. Veterinaarravimiga ravitud
koerte uriini-, rooja- ja süljeproovide analüüs tõendab tigilanooltiglaadi esinemist isoleeritud
proovides vahemikus 11─44 ng/g (ml) ilma trendi või järjepidevuseta.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Propüleenglükool
Naatriumatsetaattrihüdraat
Jää-äädikhape
Süstevesi

6.2 Sobimatus
Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda veterinaarravimit teiste veterinaarravimitega segada.

6.3 Kõlblikkusaeg
Müügipakendis veterinaarravimi kõlblikkusaeg: 48 kuud
Kõlblikkusaeg pärast vahetu pakendi esmast avamist: kohe kasutamiseks.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida külmkapis (2–8 °C).
Mitte lasta külmuda.

Hoida viaali välispakendis valguse eest kaitstult.

6.5 Vahetu pakendi iseloomustus ja koostis
Värvusetu 2 ml klaasviaal klorobutüülkummist korgi, alumiiniumtihendi ja polüpropüleenist flip-off-
kattekorgiga.

Pakendi suurus:
1 viaal kartongkarbi kohta.

6.6 Erinõuded ettevaatusabinõude osas kasutamata jäänud veterinaarravimite või nende
kasutamisest tekkinud jäätmete hävitamisel
Kasutamata veterinaarravim või selle jäätmed tuleb hävitada vastavalt kohalikule seadusandlusele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA
QBiotics Netherlands B.V.
Prinses Margrietplantsoen 33
2595 AM The Hague
Madalmaad

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/2/19/248/001

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 15/01/2020

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
<{pp. kuu aaaa}>

Üksikasjalikku teavet antud veterinaarravimi kohta leiab Euroopa Ravimiameti koduleheküljelt
(http://www.ema.europa.eu/).


MÜÜGI, TARNIMISE JA/VÕI KASUTAMISE KEELD

Ei rakendata.