Siseparasiidid on meie koerte seas laialt levinud. Enamasti nakatutakse väliskeskkonnast munade sissesöömisega. Siseparasiitidesse võivad nakatuda ka inimesed (lapsed on eriti vastuvõtlikud) – kas otseselt või siis kaudselt. Haigused, mis võivad kanduda loomadelt inimestele, nimetatakse zoonoosideks või zooantroponoozideks.

Siseparasiitide mitmekesisus on väga suur, seega võtaksime läbi kahe suurema grupi – paelusside ja ümarusside – enamlevinumad esindajad. Siseparasiitidesse nakatumine võib toimuda peamiselt läbi kolme viisi ning see oleneb vastavast parasiidist.

1. Otsene nakatumine, mis eeldab, et koer neelab alla nakkusvõimelise parasiidi/parasiidi muna keskkonnast (roe, muld, parasiidimunad karvastikus vms). Sinna alla käib ka kutsikate nakatumine läbi platsenta või emapiima kaudu (selle eelduseks on, et emakoerale ei ole tehtud korralikku ussitõrjet varasemalt).

2. Kaudne nakatumine vajab vaheperemehe (peremees, kus teatud eluetapis parasiit areneb) söömist ja alla neelamist või vaheperemehe poolt eritatud parasiidivormide allaneelamist (näiteks kopsuussid ja teod)

3. Vektorsiirutajate kaudu nakatumine, mis tähendab lülijalgsete vaheperemeeste poolset nakatamist (kirbud ja paeluss ning sääsed ja südameuss)

Ümarussid

Kutsikasolge ehk Toxocara canis on ümaruss, kelle kutsikad saavad emakoeralt emapiimaga või läbi platsenta. Tavaliselt on emakoer nakatunud kutsikasolkmega juba varasemalt ning parasiit on liikunud verekaudu lihastesse ja maksa. Seal nad on soikeseisundis kapseldunud olekus. Umbes 3 nädalat enne poegimist nad aga aktiveeruvad ning liiguvad kutsikatesse. Kutsikates arenevad nendest umbes 3 nädalaga munemisvõimelised parasiidid. Seetõttu võivad olla isegi alla 1 kuu vanustel kutsikatel massiliselt solkmeid. Kui aga kutsikas nakatub keskkonnast Toxocara munadega, siis on parasiidi elutsüklil üks lisaetapp. Allaneelatud munadest arenevad vastsed, kes liiguvad sooltraktist kudedesse, peamiselt kopsu. Kopsus solkmed kasvavad ning küpsevad ja peagi liiguvad tagasi sooltrakti. Siinkohal tavaliselt kutsikad hakkavad köhima ning väljaköhitava sekreediga neelatakse noored parasiidid alla. Soolestikus hakkavad nad munema ning munad satuvad roojaga keskkonda ja arenemistsükkel algab uuesti.

Kutsikasolge võib kasvada 8-18 cm pikkuseks ning neid võib soolestikus elada massiliselt. Tihtipeale kliinilisteks tunnusteks on kutsika punnis kõht, solkmed roojas või okses, kõhulahtisus, tuhm ja sakrus karvastik, loidus aga ka kopsupõletik, köha ning limaskestade kahvasus, mis võib tuleneda kehvveresusest.

Koerasolge ehk Toxocara Leonina

Koerasolge esineb tavaliselt üle 6 kuu vanustel või täiskasvanud koertel. Koerad nakatuvad neelates alla parasiidi mune või süües parasiidi säilitusperemehi, kelleks on näiteks närilised. Parasiidimunadest arenevad solkmed, kes hakkavad uuesti massiliselt munema. Munad omakorda satuvad roojaga keskkonda, kus püsivad pikka aega nakatumisvõimelisena. Koerasolge võib kasvada 4-10 cm pikkuseks. Tavaliselt kliinilised tunnused täiskasvanud koertel on nõrgad või isegi puuduvad, kuid nad on siiski nakkusallikad. Koertel võib esineda kõhukinnisust, kõhulahtisust, oksendamist või isutust. Kliinilisteks tunnusteks võivad olla ka isuväärastused (sööb mulda, kive vm ebasobivat), rahutus või loidus.

Solkmed munevad pidevalt ja suurtes kogustes mune. On leitud, et 1 grammis roojas võib leiduda 700 muna, nakatunud kutsika 1 grammis roojas isegi 15000 muna. Munad on väliskeskkonnas väga vastupidavad ja seetõttu on keskkonna hooldamine ääretult tähtis ennetamaks üldse solkmetesse nakatumist. Solkmete peiteaeg ehk aeg, millal tulevad välja esimesed kliinilised tunnused (ja ka ussid), on umbes 4 nädalat. Solkmed on zoonootilised ehk võivad nakatada ka inimesi – peamiselt lapsi.

Kopsuussid ehk Crenosoma Vulpis parasiteerivad kopsus. Need 0,4 – 1,6 cm pikkused ümarussid vajavad vaheperemeest, kelle sees areneda ja nendeks on maismaateod. Koerad nakatuvad süües tigusi, aga ka süües parasiitide säilitusperemehi – närilisi, linde, kahepaikseid ja roomajaid. Soolestikus vastsed arenevad ning tungivad vere- ja lümfoidringega kopsukoesse. Hingamisteedes saavutavad nad suguküpsuse ja väljutavad hingamisteede limasse esimese järgu vastsed või vastset sisaldavad munad, mis köhitakse suhu ja neelatakse alla. Koos looma roojaga satuvad väliskeskkonda uued vastsed, kus teod endale sisse söövad. Kliiniliste tunnustena esineb peamiselt köha ning koerad võivad aevastada. Kui nakatumine on ulatuslikum, siis võib esineda hingamisraskused, palavik ja kõhnumine. Kopsuusside levik on põhjamaades selgelt kasvamas, seega tuleks õigeaegselt koera köhimisele tähelepanu pöörata. Kui koer sööb tihti närilisi või tigusi, tuleks pidevalt ka profülaktiline ussitõrje teha.

Südameussid ehk Dilofilaria repens (nahavorm) ja Dilofilaria immitis (südamevorm) on vektorsiirutajatega edasi kanduv parasiit. Vektorsiirutajaks on sääsed. Eestis teadaolevalt ei ole veel esinenud südamevormi, kuid seevastu nahavorm on diagnoositud nüüdseks juba mitmel koeral. Arvestades reisimisi ning kliima soojenemist, võib oodata lähitulevikus ka südamevormi esinemist. Koerad nakatuvad, kui nendelt imeb verd mikrofilaariat (dilofilaaria vastsed) kandev sääsk. Mikrofilaaria areneb koera vereringes, kuni saavutab täiskasvanu suuruse 2-3 cm. Enamasti dilofilaaria vastsed ringlevad vereringes, kuni jäävad väiksemate veresoonte juurde kinni. Seal arenevad edasi ning loovad juurde uusi mikrofilaariaid. Kui sääsk sööb nakatunud koera verd, satuvad mikrofilaariad sääse süljenäärmetesse ja nakatumisring võib uuesti alata. Seetõttu nakatunud koer alati nakkusallikaks teistele koertele. Südamevormi kliinilised tunnused on köha, trombid ja tursed. Nahavormi tunnusteks on peamiselt väikesed kühmud nahal. Südameusside mõlema vormi peiteaeg võib olla 6-7 kuud.

Paelussid

Paelussidest koertel kõige rohkem esinenumad on koeraviik ehk Dipylidium Caninum, Taenia alaliigid, ehhinokokk ja alveokokk. Eelnimetatud paelussid on ka inimestele nakkavad ehk zoonoosid.

Koeraviik levib koertele vaheperemeeste – kirpude - kaudu. Kirbu vastsed nakatuvad süües keskkonnast koeraviigi mune. Kui koeral on kirbuinfestatsioon ja ta neelab kirbu alla, areneb vastsest paeluss. Paeluss hakkab koera soolestikus arenema ja saavutab suguküpsuse. Seejärel hakkab ta eraldama oma lülisi, mille sees asuvad paelussi munad. Need lülid on võimelised ka liikuma ning võib tunduda, nagu oleks maas või koera tagumiku karvastikus, liikuvad riisiterad. Kui paelussi lülid satuvad keskkonda, söövad kirbuvastsed munad ära ning ringlus algab taas. Tegemist on parasiidiga, mis võib kanduda ka lastele, seega kirbutõrje nii loomale kui ka keskkonnas, on väga suur samm vähendamaks nakatumisriski. Taenia alaliigi paelusse võib koer saada süües närilisi, lamba siseelundeid, jäneseid, mullamutte aga ka teatud metsloomi või nende tapajäätmeid. Elutsükkel koeras on eelnevale sarnane.

Ehhinokokk ehk põistang-paelussi vaheperemeesteks on sõralised ja kabjalised, aga ka inimene. Alveokokk-paelussi vaheperemeesteks on närilised ja samuti inimene. Vaheperemeestes tekivad erinevate organites põied, mis sisaldavad vastseid. Põied moodustuvad peamiselt ajus, kopsus ja maksas. Inimestele on parasiidi-põied ohtlikud, kuna võivad suruda ja pärssida eelnimetatud kudede funktsiooni ja vitaalsust. Lõpp-peremehed, kelleks on koerad/rebased/kassid, saavad ehhinokoki või alveokoki tavaliselt vaheperemehe toorest nakatunud lihast või loomsetest jäätmetest (sooled, maks jne). Koera/rebase/kassi soolestikus areneb välja täiskasvanud paeluss ning hakkab väljutama mune sisaldavaid lülisi. Seejärel sööb vaheperemees murulehel asetseva muna või muna sisaldava lüli endale sisse ning parasiidi ringlus algab uuesti.

Siseparasiidi tõrje

Parasiiditõrje sagedus sõltub erinevatest faktoritest:

• koera elustiilist – jahikoer, näitusekoer, reisimine jne

• keskkonnast – maal/linnas, toas/õues

• vanusest – noor või vana koer

• toidust – toortoit/saakloomad või täisväärtuslik kuumtöödeldud toit

• aastaajast – teatud nakkused levivad rohkem soojematel aastaaegadel

• „sõprade“ olemasolu – lapsed, teised koerad, teised lemmik-/metsloomad

• keskkonna puhtus – kas roe on ära korjatud või on võimalik kokkupuude välistatud

Kõiki neid faktoreid arvesse võttes saab hinnata konkreetse looma riski nakatuda või olla nakkusallikaks. Koertele võiks ussitõrjet teha vähemalt 3 kuu intervalliga.

Tihtipeale ei ole aga piisav teha ussitõrjet ainult 4 korda aastas koerale, kes puutub tihti kokku nakkusallikatega. Nad võivad siiski jääda parasiitide kandjateks. Seetõttu suurema nakkuspotensiaaliga koertel ja peredes, näiteks seal, kus on väikelapsed, võib isegi soovitatav olla igakuine ussitõrje. Teada on ka see, et tõstes ussitõrje kuuride sagedust, väheneb parasiite kandvate loomade osakaal.

Parasiiditõrje vahendite valimise juures peaks lugema pakendi infolehte või küsima nõu loomaarsti käest. Ravimi valimisel tuleb vaadata, et see mõjuks vastavatesse ussidesse. Tänapäeva ussirohud mõjuvad enamasti teatud pael- ja ümarussidesse. Ussirohu valimisel võib tähelepanu ka pöörata maitsele ning kas tablett on kaetud. Seda seetõttu, et kui koer saab vastumeelt kibeda ja halvamaitselise tableti, siis tulevikus on ussirohtu raske anda. Kaetud ning maksa või lihamaitselised tabletid koertele meeldivad ja nad on nõus edaspidi neid vabatahtlikult sööma.

Tiinetel ja lakteerivatel ning väga noortel koertel tuleb kindlasti täpselt jälgida, et kas antud ussirohtu võib neil kasutada. Parasiitide esinemisel – kas solkmed, kopsuussid või paelussid – ei piisa ühekordsest ussirohu andmisest. Vastavalt diagnoositud parasitoosile määrab loomaarst õige ussitõrje vahendi ning ussitõrjekuuri kesvuse arvestades antud parasiidi elutsüklit. Alati tuleb meelespidada ka keskkonnatöötlus ja ka lemmiku tagakeha karvade pesu – kleepuvate munade mahapesemise eesmärgil. Tuleks ka mainida, et kui kutsikal on parasiidid ning neid on palju (näha roojas, kõhu ümbermõõtu arvestades või esinevad okses), siis tuleks ussitõrjega olla väga ettevaatlik. Nimelt kui suur hulk parasiite sureb, vabanevad neist endotoksiinid. Kui neid endotoksiine vabaneb nõrgas organismis suurel hulgal, võib see kutsikale saatuslikuks saada. Alati kui näete, et kutsikas ussikuuri järgselt muutub loiuks, hakkab intensiivselt oksendama või on isutu, tuleks koheselt võtta ühendust loomaarstiga.

Head hügieenitavad, korralik ussitõrje programm õigesti valitud ussitõrje vahendiga ning keskkonna korrashoid (rooja korjamine) vähendavad siseparasiitidesse nakatumise riski nii koertel kui ka meil endil ning seeläbi kaitseme sellega ka oma lapsi.