AMODIP NÄRIMISTABLETT 1,25MG N100 / 1633946

Ülevaade

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. VETERINAARRAVIMI NIMETUS
Amodip 1,25 mg, närimistablett kassidele

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga närimistablett sisaldab:
Toimeaine:

Amlodipiin 1,25 mg
(vastab 1,73 mg amlodipiinbesilaadile)

Abiaine(d):
Abiainete täielik loetelu on esitatud lõigus 6.1.

3. RAVIMVORM
Närimistablett.
Beež kuni helepruun ovaalne tablett, mille ühel küljel on poolitusjoon.
Närimistableti saab jagada kaheks võrdseks osaks.

4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Loomaliigid
Kass

4.2 Näidustused, määrates kindlaks vastavad loomaliigid
Süsteemse hüpertensiooni raviks kassidel.

4.3 Vastunäidustused
Mitte kasutada kardiogeense šoki ja raske aordistenoosi korral.
Mitte kasutada raske maksapuudulikkuse korral.
Mitte kasutada, kui esineb ülitundlikkus toimeaine või ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Erihoiatused iga loomaliigi kohta
Hüpertensiooni algpõhjus ja/või kaasuv(ad) haigus(ed), nagu hüpertüroidism, krooniline neeruhaigus
ja diabeet, tuleb diagnoosida ja ravida.
Kassidel võib ka muidu normaalse vererõhu puhul kaasneda kliinikus vererõhu mõõtmisel situatsiooni
hüpertensioon (kutsutud ka valge kitli hüpertensiooniks). Väga stressis loomal võib süstoolse
vererõhu mõõtmine viia väära hüpertensiooni diagnoosini. Enne ravi määramist on soovitatav
hüpertensiooni diagnoos kinnitada korduvate süstoolse vererõhu mõõtmistega erinevatel päevadel.
Preparaadi manustamisel pikema aja jooksul arvestada preparaadi väljakirjutanud veterinaararsti
pidevalt tehtava kasu-riski suhte hinnanguga, mis sisaldab korduvat süstoolse vererõhu mõõtmist ravi
ajal (nt igal 6. kuni 8. nädalal).

4.5 Ettevaatusabinõud
Ettevaatusabinõud kasutamisel loomadel

Maksahaigusega patsiendid vajavad erilist tähelepanu, sest amlodipiin metaboliseerub maksas suurel
määral. Toimet maksahaigusega loomadele ei ole uuritud, seepärast kasutada ainult vastavalt
vastutava veterinaararsti tehtud kasu-riski suhte hinnangule.
Amlodipiini manustamine võib mõnikord vähendada kaaliumi ja kloriidide taset seerumis. Ravi ajal
on soovitatav neid tasemeid jälgida. Vanematel hüpertensiooni ja kroonilise neeruhaigusega (CKD)
kassidel võib tulenevalt põhihaigusest esineda hüpokaleemiat.

Amlodipiini ohutus alla 2,5 kg kaaluvatel kassidel ei ole tõestatud.
Ohutus südamepuudulikkusega kasside puhul ei ole tõestatud. Sellistel juhtudel kasutada vastavalt
vastutava veterinaararsti tehtud kasu-riski suhte hinnangule.

Närimistabletid on maitsestatud. Juhusliku allaneelamise vältimiseks hoida närimistablette loomadele
kättesaamatus kohas.

Ettevaatusabinõud veterinaarravimit loomale manustavale isikule

Preparaat võib alandada vererõhku. Et vältida juhuslikku allaneelamist laste poolt, ärge võtke
närimistabletti blistrist välja enne, kui alles loomale manustamise hetkel. Kasutamata poolitatud
närimistablett panna tagasi blistrisse ja pappkarpi. Juhusliku allaneelamise korral pöörduda
viivitamatult arsti poole ja näidata ravimi etiketti või pakendi infolehte.

Inimesed, kellel on teadaolev ülitundlikkus amlodipiini suhtes, peaksid kokkupuudet
veterinaarravimiga vältima. Pärast kasutamist pesta käed.

4.6 Kõrvaltoimed (sagedus ja tõsidus)
Kliinilises uuringus oli väga sage kõrvaltoime kerge ja mööduv oksendamine (13%). Sagedased
kõrvaltoimed olid kerged ja mööduvad seedehäired (nt anoreksia või kõhulahtisus), letargia ning
dehüdratatsioon.
0,25 mg/kg annuse manustamisel täheldati kliinilistes uuringutes tervetel noortel täiskasvanud
kassidel väga sageli ja turustamisjärgselt vanematel hüpotensiooniga kassidel väga harva kerget
hüperplastilist igemepõletikku koos alalõuaaluste lümfisõlmede mõningase suurenemisega. Tavaliselt
ei ole sellepärast ravi katkestamine vajalik.

Kõrvaltoimete esinemissagedus on defineeritud järgnevalt:
- väga sage (kõrvaltoime(d) ilmnes(id) rohkem kui 1-l loomal 10-st ravitud loomast)
- sage (rohkem kui 1-l, kuid vähem kui 10-l loomal 100-st ravitud loomast)
- aeg-ajalt (rohkem kui 1-l, kuid vähem kui 10-l loomal 1000-st ravitud loomast)
- harv (rohkem kui 1-l, kuid vähem kui 10-l loomal 10000-st ravitud loomast)
- väga harv (vähem kui 1-l loomal 10000-st ravitud loomast, kaasa arvatud üksikjuhud).

4.7 Kasutamine tiinuse, laktatsiooni või munemise perioodil
Laboratoorsed uuringud närilistel ei ole näidanud teratogeenset ega reproduktiivtoksilist toimet.
Amlodipiini ohutust tiinetele ja lakteerivatele kassidele ei ole uuritud. Kasutada ainult vastavalt
vastutava veterinaararsti tehtud kasu-riski suhte hinnangule.

4.8 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Teiste vererõhku alandavate ainete samaaegne manustamine amlodipiiniga võib tekitada madala
vererõhu (hüpotensiooni). Need ained on järgmised: diureetikumid, beeta-blokaatorid, teised
kaltsiumikanalite blokaatorid, reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi inhibiitorid (reniini
inhibiitorid, angiotensiin II retseptorite blokaatorid, angiotensiini konverteerivate ensüümide
inhibiitorid (AKE inhibiitorid) ja aldosterooni antagonistid), teised vasodilaatorid ja alfa-2 agonistid.
Enne nende ainete samaaegset manustamist amlodipiiniga on soovitatav mõõta vererõhku ja
veenduda, et kass on piisavalt hüdreeritud.
Siiski ei täheldatud kasside hüpertensiooni kliinilises uuringus AKE inhibiitori benasepriili
samaaegsel manustamisel amlodipiiniga vererõhu langust (hüpotensiooni).
Negatiivsete kronotroopide ja inotroopide (näiteks beeta-blokaatorid, kardioselektiivsed
kaltsiumikanalite blokaatorid ja seenevastsed asoolid (nt itrakonasool)) samaaegsel manustamisel
amlodipiiniga võib südamelihase kokkutõmbe jõud ja sagedus langeda. Erilist tähelepanu tuleb
pöörata ventrikulaarse puudulikkusega kassidele nende ravimite samaaegsel manustamisel
amlodipiiniga.
Amlodipiini ning oksendamisvastaste toimeainete dolasetrooni ja ondasetrooni koosmanustamise
ohutust kassidel ei ole hinnatud.

4.9 Annustamine ja manustamisviis
Suukaudne

Amlodipiini närimistablettide soovituslik algannus suukaudselt on 0,125…0,25 mg kg kehamassi
kohta ööpäevas.
14 päeva pärast ravi algust võib annust kahekordistada või suurendada kuni 0,5 mg kg kehamassi
kohta üks kord päevas, kui seni ei ole piisavat kliinilist vastust saavutatud (nt süstoolne vererõhk
püsib üle 150 mmHg või on langenud vähem kui 15% võrreldes ravieelse mõõtmisega).



Tabletti võib loomale anda otse või väikese koguse toiduga.

4.10 Üleannustamine (sümptomid, esmaabi, antidoodid), vajadusel
Juhusliku üleannustamise korral võib tekkida pöörduv hüpotensioon. Rakendada sümptomaatilist ravi.
Tervetele noortele täiskasvanud kassidele manustati 0,75 mg kg kehamassi kohta ja 1,25 mg kg
kehamassi kohta üks kord päevas 6 kuu vältel ning täheldati seejärel hüperplastilist igemepõletikku,
alalõuaaluste lümfisõlmede reaktiivset lümfikoe hüperplaasiat ning Leydigi rakkude suurenenud
vakuolisatsiooni ja hüperplaasiat. Samade annuste korral täheldati vereplasma kaaliumi ja kloriidide
taseme langust ja uriinimahu suurenemist seoses uriini erikaalu langusega. Lühiajalise juhusliku
üleannustamise korral on nende tagajärgede ilmnemine kliinilistes tingimustes ebatõenäoline.
Tervete kasside (n=4) lühikeses kahenädalases taluvusuuringus annuste 1,75 kuni 2,5 mg kg
kehamassi kohta manustamisel ilmnes surevus (n=1) ja tõsine haigestumine (n=1).

4.11 Keeluaeg
Ei rakendata.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakoterapeutiline rühm: kaltsiumikanali blokaator
ATCvet kood: QC08CA01
5.1 Farmakodünaamilised omadused

Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kuuluv pingest sõltuv kaltsiumikanali blokaator, mis seondub
selektiivselt L-tüüpi kanalitega veresoonte silelihastes, südamelihases ja südame nodaalses koes.

Amlodipiin eelistab veresoonte silelihastes leiduvaid L-tüüpi kaltsiumikanaleid, langetades nii
vaskulaarset resistentsust (takistust). Amlodipiini peamine vererõhku langetav toime tuleneb selle
otsesest lõõgastavast toimest arteritele ja arterioolidele, samas on amlodipiini toime venoossele
vereringele vähene. Antihüpertensiivne toime kestab ja väheneb sõltuvalt annusest.

Kuigi amlodipiin on väga afiinne veresoonte L-tüüpi kaltsiumikanalite suhtes, toimib see ka
südamelihases ja südame nodaalses koes leiduvate kaltsiumikanalite suhtes. In vitro täheldati merisea
isoleeritud südames südame löögisageduse langust ja negatiivset inotroopset toimet. 26-nädalases
kassidega läbi viidud ohutusuuringus ei avaldanud suukaudselt manustatud 0,25...1,25 mg/kg annus
amlodipiini mõju südame löögisagedusele, samuti ei täheldatud elektrokardiogrammi (EKG) hälbeid.

Amlodipiini seondumine L-tüüpi kaltsiumikanalitega on aeglane, seetõttu ei esine järsku vererõhu
langust, mis põhjustaks baroretseptorite aktiveerumise tagajärjel reflektoorselt tahhükardiat.
Hüpertensiooniga kassidel langetab amlodipiini närimistableti ühekordne annus päevas vererõhku
kliiniliselt olulisel määral ning kuna amlodipiini toime algab aeglaselt, ei esine ägedat hüpotensiooni
ega reflektoorselt tahhükardiat.

In vitro andmete põhjal parandab amlodipiin endoteeli rakkude tööd, suurendades lämmastikoksiidi
tootmist ning toimides antioksüdandina ja põletikuvastaselt. Inimestel kasutamisel on see omadus
oluline kuna amlodipiin on sellise seisundite raviskeemi osa nagu hüpertensioon, südame
koronaarhaigused ja diabeet, millega kaasneb endoteliaalne düsfunktsioon. Kasside puhul on nende
lisatoimete uurimine alles ees, sest kasside hüpertensiooni patofüsioloogias on endoteliaalse
düsfunktsiooni mõju veel uurimata.

Hüpertensioon mõjutab peamiselt neere, südant, silmi ja KNS-i, sest need saavad 20 kuni 25%
südame löögimahust ja koosnevad kõrge rõhuga esmasest kapillaarvõrgustikust (glomerulaarne
kapillaarvõrgustik), võimaldades glomerulaarfiltraadi moodustumist. Amlodipiin kaltsiumikanali
blokaatorina on mõeldud laiendama pigem aferentseid arterioole kui eferentseid arterioole. Kuna
AKE inhibiitor laiendab eelkõige eferentseid arterioole, langetab ta intraglomerulaarset rõhku ja
vähendab sageli proteinuuria suurusjärku. Seepärast võib hüpertensiivsetel proteinuuriaga kassidel
olla eriti kasulik AKE inhibiitori manustamine koos kaltsiumikanali blokaatoriga.

Kliinilises uuringus kasutati randomiseeritud esinduslikku valimit omanikele kuuluvaid püsiva
hüpertensiooniga (süstoolne vererõhk (SBP) >165 mmHg) kasse, kellele manustati amlodipiini
(algannus 0,125…0,25 mg/kg suurendatuna kuni 0,25…0,50 mg/kg, kui 14 päeva jooksul ei olnud
rahuldavat tulemust) või platseebot üks kord päevas. 28 päeva möödumisel mõõdeti süstoolset
vererõhku ja ravi loeti õnnestunuks kui SBP oli langenud ravieelselt mõõdetuga võrreldes 15% või
rohkem või oli alla 150 mmHg. Amlodipiini saanud 40-st kassist tervenes edukalt 25 kassi (62,5%)
võrreldes platseebot saanud 34 kassiga, kellest tervenes 6 kassi (17,6%). Amlodipiiniga ravitud
loomadel oli eeldatavasti 8 korda suurem võimalus raviedule kui platseeboga ravitud kassidel
(võimaluste suhe 7,94, 95% usaldusnivoo 2,62…24,09).

5.2 Farmakokineetilised andmed
Imendumine

Amlodipiin imendub pärast raviannuste suukaudset manustamist hästi, kontsentratsiooni maksimum
vereplasmas saabub 3...6 tunni jooksul pärast annustamist. Biosaadavus paastuolekus pärast
ühekordset annust 0,25 mg/kg on hinnanguliselt 74% ja kontsentratsiooni maksimum 25 ng/ml. Toidu
samaaegsel manustamisel ei mõjutanud see amlodipiini imendumist inimestel. Kliinilises ravis võib
kassile amlodipiini närimistabletti anda toiduga või ilma.
Jaotumine

Amlodipiini molekulihappesus (pKa) on 8,6. Amlodipiin seondub tugevalt vereplasma valkudega. In
vitro on kassi vereplasmas seondumine valkudega 97%. Jaotusruumala on ligikaudu 10 l/kg.

Biotransformatsioon

Amlodipiin metaboliseerub ulatuslikult maksas nii laboriloomadel kui inimestel. Kõikidel
teadaolevatel metaboliitidel puudub farmakoloogiline toime. Kõik amlodipiini metaboliidid, mida on
in vitro leitud kassi maksarakkudest, on varem määratud ka roti, koera ja inimese maksarakkudest.
Seepärast ei ole ükski neist kassile eriomane.

Eritumine

Amlodipiini keskmine vereplasma eritumise poolväärtusaeg tervetel kassidel on 53 tundi. Amlodipiini
tase tervete kasside vereplasmas ühtlustus annuse 0,125 mg kg kehamassi kohta päevas manustamisel
2 nädala jooksul. Lõplik vereplasma kliirens tervetel kassidel on hinnanguliselt 2,3 ml minutis kg
kehamassi kohta.

Eritumise tasakaalu on täheldatud inimesel ja mitmel loomaliigil, kuid mitte kassil. Koerte uriinis ja
roojas jaotus radioaktiivsus võrdselt.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Kana lõhna- ja maitseaine
Linnasepärm
Mikrokristalliline tselluloos
Mannitool
Naatriumkroskarmelloos
Magneesiumstearaat
Veevaba kolloidne ränidioksiid

6.2 Sobimatus
Ei rakendata.

6.3 Kõlblikkusaeg
Müügipakendis veterinaarravimi kõlblikkusaeg: 3 aastat.
Poolitatud tableti kõlblikkusaeg: 24 tundi.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30 °C.
Kõik poolitatud kasutamata jäänud tabletid tuleb panna tagasi blisterpakendisse.

6.5 Vahetu pakendi iseloomustus ja koostis
Kuumsuletud polüamiid/alumiinium/PVC-alumiinium blistris on 10 närimistabletti blistri kohta.
Pappkarp, milles on 30, 100 või 200 närimistabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erinõuded kasutamata jäänud veterinaarravimite või nende kasutamisest tekkinud
jäätmete hävitamise kohta
Kasutamata veterinaarravim või selle jäätmed tuleb hävitada vastavalt kohalikule seadusandlusele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA
Ceva Santé Animale
10 avenue de la Ballastière
33500 Libourne
Prantsusmaa

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
1901

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 11.03.2015
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 05.02.2020

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
November 2020

MÜÜGI, TARNIMISE JA/VÕI KASUTAMISE KEELD

Ei rakendata.